Kättemaks riigifeodaalidele

Ranno Tingas väitis 16. märtsil Äripäevas, et Eestis on võimust võtnud riigifeodalism. Feodalismis on määrav senjöörilt truuduse eest antud tiitel ehk seisus, mis ei eelda lisandväärtuse loomist isikliku töö kaudu, kuid millega kaasnevad rahalised eelised. Kapitalismis saab isik piisava tahtmise korral ja võimete kohaselt mõjutada oma positsiooni ühiskonnas ilma truuduseta senjöörile, luues teistest rohkem lisandväärtust. Praeguse Eesti valitsussektori tipus kasvab järjest nende osakaal, kes on sinna jõudnud vaid truuduse kaudu oma erakonnale ja kes pole kunagi teinud lisandväärtust loovat tööd. Nende panus ühiskonnale peaks olema seisusest tulenev riigimehelikkus, kuid kui tihti me seda näeme?

Tingas esitas küsimuse, kas maksud on õiglased ja mõistlikud. Maksud on maksumaksjate suhtes alati ebaõiglased, sest suur osa ühiskonna liikmetest, kes oleksid võimelised maksutulu tekitama, seda lihtsalt ei tee. Ma räägin nendest, kes otsivad kohti, kus oleks „puhtam, kuivem ja muretum tunne“ (laen kunagisest tampoonireklaamist). Enamasti on just nemad maksutõusude nõudjate esiridades. Nii maksude õiglus kui ka mõistlikkus on otseses seoses kogutud maksude kasutamisega – igasugune maksutulu ebaotstarbekas kasutamine või raiskamine on maksumaksjate suhtes ülim ebaõiglus. Eesti valitsussektoris on väga palju ametikohti, mille vajalikkus, töö sisu ja töötasu pole üldse vastavuses. Valitsussektor ei tohi olla koht muretu sissetuleku saamiseks, vaid vajaliku töö eest palga teenimiseks ja sealsed palgad peavad vastama konkreetse ametikoha ühiskondlikule väärtusele. Miks peab lasteaia õpetaja töötama ca 700 euro eest ca 160 tundi ja Tartu linnavolikogu esimees 3150 euro (pluss lisad) eest maksimaalselt 64 tundi, kus on maksimaalselt 2 päeva nädalas mõtestatud tegevust? Kumb amet on ühiskonnale väärtuslikum?

Näide maksuraha kuritarvitamisest